<body><script type="text/javascript"> function setAttributeOnload(object, attribute, val) { if(window.addEventListener) { window.addEventListener('load', function(){ object[attribute] = val; }, false); } else { window.attachEvent('onload', function(){ object[attribute] = val; }); } } </script> <div id="navbar-iframe-container"></div> <script type="text/javascript" src="https://apis.google.com/js/plusone.js"></script> <script type="text/javascript"> gapi.load("gapi.iframes:gapi.iframes.style.bubble", function() { if (gapi.iframes && gapi.iframes.getContext) { gapi.iframes.getContext().openChild({ url: 'https://www.blogger.com/navbar.g?targetBlogID\x3d29803173729867449\x26blogName\x3dUus-Meremaa\x26publishMode\x3dPUBLISH_MODE_BLOGSPOT\x26navbarType\x3dBLUE\x26layoutType\x3dCLASSIC\x26searchRoot\x3dhttp://nzmirjam.blogspot.com/search\x26blogLocale\x3den\x26v\x3d2\x26homepageUrl\x3dhttp://nzmirjam.blogspot.com/\x26vt\x3d-1767951635708339312', where: document.getElementById("navbar-iframe-container"), id: "navbar-iframe" }); } }); </script>
Sunday, August 22, 2010

Neljapäeval peale kooli alustasime hostfamilyga sõitu west coastile. Lõppsihtpunktiks oli Christian Community (ehk siis kristlaste kommuun eesti keeles vist?) Nende peretuttav oli hiljuti sinna elama läinud ja läksime talle külla. Christchurchist sinnani on umbes 250km ja üle poole teest on mägedes. Suurema osa esimesest päevast sadas, aga muidu oli tee väga lahe ja ilus. Esimesel õhtul jäime tee peale jäävasse Katrina tuttavate suvilasse.




Hommikul avastasime, et meil ei ole enam vett. Katrina ütles, et ilmselt on veetoru jõest välja tulnud ja tuleb minna ja see tagasi panna. Kõndisime umbes 5min läbi metsa ja siis mässasime selle toruga, kuigi vett me lõpuks ikkagi tagasi ei saanud. Peale seda jätkasime teed communitysse ja jõudsime sinna natukene enne 12. Inimesi elab seal kokku veidi üle 400. Neil on seal oma nö. uniform. Kõik kannavad siniseid riideid, naised sinise ja valgega kleite ja meestel sinised püksid ja särk. Lisaks sellele on naistel pearätid ning väga paljudel poistel oli selline ühele küljele või ülepea ära lakutud soeng. Kõik oma toidu ja riided teevad nad endale ise ja üldiselt nad sealt kaugele ära ei käigi ja kogu nende elu toimubki selles piirkonnas. Normaalne on, et peres on 10 last. Vähemalt on lastel võimalus ise otsustada, kui neil aeg keskkooli minna, et kas nad tahavad sinna jääda või ära minna. Aga mina ei usu, et paljud sealt lahkuvad. Kui sa oled terve oma elu elanud põhimõtteliselt ülejäänud maailmast väljaspool, siis vaevalt sa otsustad sealt ära minna ja ma väga ei usu sedagi, et nad suudaksid väga kusagil mujal hakkama saada. Inimesed ise on tegelikult väga sõbralikud ja lahked. Mis mind veidi häiris oli ainult see, et kui üks naine, kes meiega suurema osa ajast tegeles küsis, et kas ma olen usklik ja ma ütlesin ei, siis ta ütles, et sellest pole midagi ja et nad saavad aru, et kõik ei usugi jumalat. Aga siis läks umbes minut mööda, kui ta mulle ütles, et tegelikult on see ikkagi nii imelik, et osad inimesed ei tunnista jumalat, sest jumal on ikkagi ju see, kes on selle maailma loonud ja kes lõi Aadama ja Eeva ja et mina olen nende järeltulija. Tore.





Koht iseenesest oli ka muidu väga ilus, meie tuba oli ilmselt võrreldav 5* hotelliga ja see community asub mägedes järve lähedal jaa noh, kaunis! + Neil on seal täielik loomaaed. Meid viidi alguses metskitsi vaatama, noh, see on normaalne, et neil mingid loomad on. Kuid siis tuli välja, et neil on veel jaanalinnud, kanad, lambad, laamad, lehmad, hobused... ilmselt olid mingid loomad veel! Käisime siis ühtede juurest teiste juurde, Grace ja Elliott olid selle üle rohkem kui õnnelikud. Lõpuks suutsid nad meile välja pinnida sõidu hobuvankris vms... Kaks kohalikku poissi pidid minema hobusega piima tooma (jep, nad autosid väga ei kasuta, hoiavad niimoodi raha kokku) ja võtsid meid kaasa. Lehmade juurest oli Graceil väga raske tulema saada, sest seal olid vasikad ja siis ta käis ja paitas nad kõik ükshaaval läbi. Keegi ei viisinud teistest sinna väga kauaks jääda, aga kuna tal oli vaja nendega tegeleda jäin ma temaga sinna, teised sõitsid autoga tagasi communitysse. Hiljem kõndisime temaga tagasi, mitte just suurima eduga, sest iga natukese aja tagant tuli taaskord mingi loomake, keda oli vaja imetleda.




Peale õhtusööki oli neil "family night." Iga reede teevad nad üheskoos filmiõhtu. Minnakse teisele korrusele ühte suurde ruumi ja vaadatakse projektoriga kahte filmi. Alguses mõnda lastefilmi ja hiljem midagi täiskasvanutele. Kusjuures selleks ajaks olid pisikesed tüdrukud roosadesse kleitidesse pandud. Ma kauaks sinna jääda ei suutnud ja läksin hoopis oma toredat tuba nautima.

Laupäeval peale lõunat hakkasime tagasi liikuma. Mulle öeldi head aega sõnadega "remember, there actually is god. and if you want something to read you should read bible." jah, ilmselt tõesti on nende jaoks ok, kui on inimesi, kes jumalat ei usu. Ja mul isiklikult ei ole midagi selle vastu, kui keegi usub, aga mulle absoluutselt ei meeldi, et mulle hakatakse seda ette heitma, et mina seda ei tee. Kuid nagu ma juba enne mainisin, muidu on nad küll toredad. Öö veetsime jällegi seal suvilas. Pühapäev jätkasime tagasiteed paari peatusega. Tahtsime ühte koske vaatama minna ja pidime minema mingile matkarajale. Ma eeldasin, et seal on normaalne rada nagu üks korralik Eesti matkarada, noh! et laudtee läheb läbi metsa.. See oli puhta mägironimine! Ei olnud absoluutselt normaalset teed, rääkimata siis laudteest, otse julmalt ülesse. Natukese ajapärast tuli silt, et koseni on 3-4 tunni tee ning siis me loobusime ja läksime tagasi alla. Imestan, et ma séalt elusalt alla sain!




Kusagil selles piirkonnas on filmitud Narnia

Mägedes on neil hästi palju kea'sid (NZi papagoid). Nad on ülijulged ja tulevad inimestele väga lähedale ja on autode peal jnejne... Aga neil on suuuured nokad ja mina neid puutuma ei julgenud minna, tõmbavad veel näpu ära või midagi.


Nonii, selle postitusega ma nüüd küll ületasin ennast! Vast ei jää viimaseks.
Olge tublid!
Ja Kristenile õnnesoovid!






0 comments
ABOUT ME





VÕPid 2010/2011

Juss Uus-Meremaal
Merilin Austraalias
Kata Uruguays
Erle USAs
Laura USAs
Joel Kanadas
Jan Belgias
Randon Šveitsis
Britt Šveitsis
Brita Austrias
Anet Saksamaal
Liisi Saksamaal
Laura Norras
Monika Rootsis




ARCHIVES

June 2010
July 2010
August 2010
September 2010
December 2010
March 2011