<body><script type="text/javascript"> function setAttributeOnload(object, attribute, val) { if(window.addEventListener) { window.addEventListener('load', function(){ object[attribute] = val; }, false); } else { window.attachEvent('onload', function(){ object[attribute] = val; }); } } </script> <div id="navbar-iframe-container"></div> <script type="text/javascript" src="https://apis.google.com/js/plusone.js"></script> <script type="text/javascript"> gapi.load("gapi.iframes:gapi.iframes.style.bubble", function() { if (gapi.iframes && gapi.iframes.getContext) { gapi.iframes.getContext().openChild({ url: 'https://www.blogger.com/navbar.g?targetBlogID\x3d29803173729867449\x26blogName\x3dUus-Meremaa\x26publishMode\x3dPUBLISH_MODE_BLOGSPOT\x26navbarType\x3dBLUE\x26layoutType\x3dCLASSIC\x26searchRoot\x3dhttp://nzmirjam.blogspot.com/search\x26blogLocale\x3den\x26v\x3d2\x26homepageUrl\x3dhttp://nzmirjam.blogspot.com/\x26vt\x3d-1767951635708339312', where: document.getElementById("navbar-iframe-container"), id: "navbar-iframe" }); } }); </script>
Wednesday, March 2, 2011

Ootamatult on kätte jõudnud märts ja tundub, et võibolla oleks aeg üks blogi sissekanne teha...

Vahepeal olen pere vahetanud. Otsustasin jääda perre, kuhu tulin detsembris, kui mu endine hostpere Austraaliasse läks. Olen perega rohkem, kui rahul.

Hostema: Angela
Hostisa: Rick
Hostõde: Brittany (18)
Hostõde: Monique (16)

Viimane asi, mis siin toimunud on on järjekordne maavärin (22.veebruar 12.51) Magnituudilt oli väiksem, kui septembri oma, aga oli maakoorele lähemal ja kahjustused on palju suuremad. Hetkeseisuga on 160 hukkunut, arvatakse, et see võib tõusta kuni 220ni. Paljud kaotasid kodud, paljud on siiani ilma elektri ja veeta. Meil on kõik korras, maja seisab, elektri saime sama päeva õhtul tagasi ja vesi tuli ka paari päevaga tagasi.

Eelmisel reedel käisime Moniquega vabatahtliku tööd tegemas - aitasime inimestel lahti saada mudast, mis maavärinaga üles tuli. Osades kohtades on see kuni pool meetrit. Ühesõnaga, palju tööd, tulemuseks hea tunne, et midagi said kellegi jaoks ära teha, kuna kodus istudes on väga kasutu tunne + kõik liigesed valutavad.

Muidu on viimane nädal on olnud just mitte väga teguderohke. Kool on suletud ja jääb suletuks vähemalt selle nädala lõpuni kui mitte kauemaks. Enamus kohti on kinni. Paljud inimesed on Christchurchist lahkunud. Loodetavasti hakkab elu taas rohkem elu moodi minema. Uudistes ütles, et linna tagasiehitamine võtab umbes 15 aastat...
Paljud on küsinud, et kas ma nüüd ei tahaks Eestisse tagasi tulla? Ei, ma arvan, et palju hullem oleks olla kõigest sellest eemal ja mitte täpselt teada, mis toimub, sest kõik mu inimesed on ju endiselt siin.

Paar nädalat tagasi sain oma viisale juurde tehtud õpilase tööviisa, mis lubab nädalas 20 tundi töötada. Nüüd vist küll enam suurt lootust tööd saada ei ole, kuna maavärina tõttu on paljud inimesed tööst ilma jäänud, aga saatsin siiski eile ühte supermarketisse taotluse ja kes teab, ehk läheb õnneks.


Christchurchi kesklinnas olev katedraal enne ja pärast maavärinat. See oli Chch sümboliks






0 comments
Monday, December 20, 2010

Teen üle mitme kuu väikese ülevaate, mis mu elus toimub.
Olen nii natukene üle kuu suvevaheaega nautinud. Kool hakkab taas veebruarist. Jõulutunnet sellise ilmaga nagu siin on ei ole mul tekkinud, kuigi igal pool on jõulukaunistused ja jõulureklaamid.

Eile õhtul kolisin kuuks ajaks sõbranna Brittany juurde. Miks? Sellepärast, et mu hostpere läks kuuks ajaks austraaliasse mu hostema vennale külla. Brittany elab minu majast paari minuti tee kaugusel, seega elan endislt samas linnas ja samas linnaosas.

Jaaa mõned pildid eelnevast neljast kuust, kus ma pole siia sissekandeid teinud.


Aucklandis rugby mängul. NZ - Austraalia. Austraalia võitis.


Auckland - NZi suurim linn


vaade Christchurchile


vahetund koolis


Käisime Anna, Brittany, Vicente ja Lauraga Hamneris, kus on hot poolid.


Ja kauneid jõule kõigile!






0 comments
Tuesday, September 28, 2010

Ülevaade nädalavahetuses Wellingtonis koos IGO vahetusõpilastega.

Reede 24.september
Õhtul umbes poole kuue ajal hakkasime koos Anna (saksa) ja ta hostemaga lennujaama poole sõitma. Kõik lennud olid edasi lükatud ja seega pidime natuke üle tunni aja lihtsalt ootama. Lend ise oli pisut maavärina sarnane, aga jõudsime elusalt Wellingtoni.
Lennujaamast sõitsime minibussiga oma hosteli. See asus suurepärases kohas. Kesklinn, rand ja kõik-kõik ülilähedal. Tegime väikese jäätisepeo ja enamvähem sellega õhtu lõppeski.

Laupäev 25.september
Hommikul alustasime tuule ja pilvedega jalutuskäiku läbi linna parlamendihoone poole. Kusjuures Wellington meenutab nii mõneski osas Tallinnat.



Freddy, Barbara, Anna, Mirjam

Seal tehti meile umbes tunniajane ringkäik. Koht näeb väga uhke välja!
Peale parlamendi külastust tegime väikese kohvipausi ja sellel ajal läks ilm ka ilusaks! Teekond jätkus Wellingtoni cable car'is, mis viis meid üles mäkke.

Cable car + vaade linnale

Anna, Sandra, Gaby, Johannes, Barbara, Freddy, Mirjam

Tegime väikese pikniku fish'n'chipsidega. Fish and chips on NZis väga populaarne. Iga natukese aja tagant võib seda toidukohta kuskil kohata + see on üpris odav.


Peale lõunat inimesed enam väga liikuda ei jõudnud, seega otsustati edasi minna bussiga. Bussiga pidime küll ainult ühe peatuse sõitma, aga asi seegi. Läksime Zealandia wildlife muuseumisse + matkarajale.






Hosteli tagasi jõudes otsustasime India restorani sööma minna. Sealt ära tulles oli kell juba üpris palju ja Wellingtoni ööelu käis. Igal pool on baarid, klubid, pubid ja peod. Me suundusime randa, kus meid esimese 10 minuti jooksul mingid kohalikud üles leidsid ja rääkima tulid. Oma jutuga jõudsid nad lõpuks enamvähem selleni, et kui me enda jaoks jumalat ei leia, siis meil on väga mõttetu elu.


Pühapäev 26.september
Öösel keerati kella 1 tunni võrra edasi, oleme nüüd suve ajas ja Eestist 10 tundi eespool.

Läksime Weka workshopi. See on väike muuseum + tutvustus asjade kohta, mis nad on filmidesse kujundanud. Näiteks on nad teinud asju sellistesse filmidessw nagu Xena, Narnia, King KOng, LOTR jne...




Peale lõunat külastasime Te Papat (NZi elu ja olu tutvustav suur muuseum). Ühes kohas oli võimalik minna väikesesse majja ja tunda, mis tunne oleks 6.2 mg maavärin. Meie kui CHCH elanikud arvasime, et see oli pigem nagu väike järeltõuge.
Sealt lahkudes avastasin, et mul on midagi puudu. KAAMERA! Jah, just, olin suutnud selle kuhugi sinna jätta. Tänud siinkohal sellele heale inimesele, kes oli ta lost and foundi viinud.

Mõned hullud meie seast jõudsid hiljem veel ujuma. Mina ei mõista. Meil oli ülisuur tuul ja see vesi on nii või naa praegu külm ju!

Esmaspäev 27.september
Pidime kell 7 kõigega valmis olema, et praamile jõuda. Praamisõit kestis umbes 3 tundi ja viis meid tagasi lõunasaarele kohta nimega Picton.


Seal oli meil aega veidi üle tunni, enne kui pidime rongile minema. Ostsime subwayst (taaskord väga populaarne toidukoht NZis) süüa ja läksime randa. Johannes suutis taaskord ujumas käia. Katsusin ka vett, aga minu jaoks oli see liiga külm isegi selleks, et seal üle minuti seista.




Natuke peale 13.00 pidime lahkuma. Rongisõit kestis üle 5 tunni ja olimegi õhtuks tagasi Christchurchis.








0 comments
Friday, September 3, 2010

Hei-hei!
Võite nüüd ilmselt kusagilt lugeda, et Uus-Meremaa lõunasaarel oli täna hommikul maavärin magnituudiga 7.2. Praeguseni raputab vahepeal.
Minuga on kõik korras! Poleks elusees uskunud, et see nii suur oli.

Teen kunagi pikema postituse!
Ilusat kooliaega!






0 comments
Tuesday, August 24, 2010

Tänase päeva veetsime Katrina venna Wayne'i, ta laste ja osade ta laste koolikaaslastega Porters Heightsil lauatades ja suusatades. Mina oleksin sinna heameelega elama jäänud, täpsemalt mäe otsa. Lumi, lumi, lumi ja ülikena!!! Mäe tipus oli silt 1952 meetrit. Seda nähes mõtlesin, et kas ma tõesti olen nii kaugele jõudnud omadega ja kas ma kavatsen sealt üldse elusalt alla saada. Ühe korra oleksin peaaegu mingist väga järsust äärest alla sõitnud, viimasel hetkel suutsin end pikali visata, kuigi laud oli juba üle ääre. Järgmised paar minutit istusin seal ülima shokiga.








Wayne ja ta tütar Emma



Kusagil 1 paiku tegime pausi. Sellel ajal, kui ma endale kokat ostmas käisin oli üks kea (endiselt NZi mägipapagoi) mu kinda minema viinud. Hiljem leidsin linnu koos kindaga, mille sisse oli suur auk nokitud 10 autot eemalt. Pärastpoole paariks hetkeks valveta jäetud lauasaabastest tõmmati kahe kea poolt ka tükke välja. Ja minu pakutud apelsini enne ei kõlvanud süüa. Normaalsed linnud!

Viieks olid kõik juba omadega läbi ja hakkasime tagasi kodupoole tulema. Tee peal tegime peatuse Springfieldis. Peale Simpsons Movie väljatulemist kingiti igale maailmas olevale Springfieldi linnale nö. sõõriku monument.


Varasemalt oli see tegelikult kordi suurem olnud







0 comments
Sunday, August 22, 2010

Neljapäeval peale kooli alustasime hostfamilyga sõitu west coastile. Lõppsihtpunktiks oli Christian Community (ehk siis kristlaste kommuun eesti keeles vist?) Nende peretuttav oli hiljuti sinna elama läinud ja läksime talle külla. Christchurchist sinnani on umbes 250km ja üle poole teest on mägedes. Suurema osa esimesest päevast sadas, aga muidu oli tee väga lahe ja ilus. Esimesel õhtul jäime tee peale jäävasse Katrina tuttavate suvilasse.




Hommikul avastasime, et meil ei ole enam vett. Katrina ütles, et ilmselt on veetoru jõest välja tulnud ja tuleb minna ja see tagasi panna. Kõndisime umbes 5min läbi metsa ja siis mässasime selle toruga, kuigi vett me lõpuks ikkagi tagasi ei saanud. Peale seda jätkasime teed communitysse ja jõudsime sinna natukene enne 12. Inimesi elab seal kokku veidi üle 400. Neil on seal oma nö. uniform. Kõik kannavad siniseid riideid, naised sinise ja valgega kleite ja meestel sinised püksid ja särk. Lisaks sellele on naistel pearätid ning väga paljudel poistel oli selline ühele küljele või ülepea ära lakutud soeng. Kõik oma toidu ja riided teevad nad endale ise ja üldiselt nad sealt kaugele ära ei käigi ja kogu nende elu toimubki selles piirkonnas. Normaalne on, et peres on 10 last. Vähemalt on lastel võimalus ise otsustada, kui neil aeg keskkooli minna, et kas nad tahavad sinna jääda või ära minna. Aga mina ei usu, et paljud sealt lahkuvad. Kui sa oled terve oma elu elanud põhimõtteliselt ülejäänud maailmast väljaspool, siis vaevalt sa otsustad sealt ära minna ja ma väga ei usu sedagi, et nad suudaksid väga kusagil mujal hakkama saada. Inimesed ise on tegelikult väga sõbralikud ja lahked. Mis mind veidi häiris oli ainult see, et kui üks naine, kes meiega suurema osa ajast tegeles küsis, et kas ma olen usklik ja ma ütlesin ei, siis ta ütles, et sellest pole midagi ja et nad saavad aru, et kõik ei usugi jumalat. Aga siis läks umbes minut mööda, kui ta mulle ütles, et tegelikult on see ikkagi nii imelik, et osad inimesed ei tunnista jumalat, sest jumal on ikkagi ju see, kes on selle maailma loonud ja kes lõi Aadama ja Eeva ja et mina olen nende järeltulija. Tore.





Koht iseenesest oli ka muidu väga ilus, meie tuba oli ilmselt võrreldav 5* hotelliga ja see community asub mägedes järve lähedal jaa noh, kaunis! + Neil on seal täielik loomaaed. Meid viidi alguses metskitsi vaatama, noh, see on normaalne, et neil mingid loomad on. Kuid siis tuli välja, et neil on veel jaanalinnud, kanad, lambad, laamad, lehmad, hobused... ilmselt olid mingid loomad veel! Käisime siis ühtede juurest teiste juurde, Grace ja Elliott olid selle üle rohkem kui õnnelikud. Lõpuks suutsid nad meile välja pinnida sõidu hobuvankris vms... Kaks kohalikku poissi pidid minema hobusega piima tooma (jep, nad autosid väga ei kasuta, hoiavad niimoodi raha kokku) ja võtsid meid kaasa. Lehmade juurest oli Graceil väga raske tulema saada, sest seal olid vasikad ja siis ta käis ja paitas nad kõik ükshaaval läbi. Keegi ei viisinud teistest sinna väga kauaks jääda, aga kuna tal oli vaja nendega tegeleda jäin ma temaga sinna, teised sõitsid autoga tagasi communitysse. Hiljem kõndisime temaga tagasi, mitte just suurima eduga, sest iga natukese aja tagant tuli taaskord mingi loomake, keda oli vaja imetleda.




Peale õhtusööki oli neil "family night." Iga reede teevad nad üheskoos filmiõhtu. Minnakse teisele korrusele ühte suurde ruumi ja vaadatakse projektoriga kahte filmi. Alguses mõnda lastefilmi ja hiljem midagi täiskasvanutele. Kusjuures selleks ajaks olid pisikesed tüdrukud roosadesse kleitidesse pandud. Ma kauaks sinna jääda ei suutnud ja läksin hoopis oma toredat tuba nautima.

Laupäeval peale lõunat hakkasime tagasi liikuma. Mulle öeldi head aega sõnadega "remember, there actually is god. and if you want something to read you should read bible." jah, ilmselt tõesti on nende jaoks ok, kui on inimesi, kes jumalat ei usu. Ja mul isiklikult ei ole midagi selle vastu, kui keegi usub, aga mulle absoluutselt ei meeldi, et mulle hakatakse seda ette heitma, et mina seda ei tee. Kuid nagu ma juba enne mainisin, muidu on nad küll toredad. Öö veetsime jällegi seal suvilas. Pühapäev jätkasime tagasiteed paari peatusega. Tahtsime ühte koske vaatama minna ja pidime minema mingile matkarajale. Ma eeldasin, et seal on normaalne rada nagu üks korralik Eesti matkarada, noh! et laudtee läheb läbi metsa.. See oli puhta mägironimine! Ei olnud absoluutselt normaalset teed, rääkimata siis laudteest, otse julmalt ülesse. Natukese ajapärast tuli silt, et koseni on 3-4 tunni tee ning siis me loobusime ja läksime tagasi alla. Imestan, et ma séalt elusalt alla sain!




Kusagil selles piirkonnas on filmitud Narnia

Mägedes on neil hästi palju kea'sid (NZi papagoid). Nad on ülijulged ja tulevad inimestele väga lähedale ja on autode peal jnejne... Aga neil on suuuured nokad ja mina neid puutuma ei julgenud minna, tõmbavad veel näpu ära või midagi.


Nonii, selle postitusega ma nüüd küll ületasin ennast! Vast ei jää viimaseks.
Olge tublid!
Ja Kristenile õnnesoovid!






0 comments
Sunday, August 15, 2010

Heiheihei!

Eile toimus meie koolil school formal, see on midagi sellist nagu need ameerika filmide promid.
Enne sinna minekut läksime Gloriaga Leonie juurde, et ennast valmis panna ning siis viis ta hostema meid staadioni juurde. Formal pidi toimuma staadioni mingis longue'is, aga piletil öeldud ei olnud, millisest väravast peab sisse minema ja see staadioni ala on tohutu, tegime peaaegu terve ringi peale enne, kui õige ukse üles leidsime. Mina kujutasin ette, et see longue on selline lihtsalt suurem ruum, kus on mingid lauad jms... Tegelt oli hoopis teistsugune.
Kõigepealt, kui sisse läksime olid direktor ja muud tähtsad inimesed kõiki kättpidi tervitamas. Neist mööda minnes tuli garderoobi osa, sealt edasi juba mingisugune baarilett, kust sai jooke võtta (non-alko!), selle vastas olid siuksed kõrgemad lauad baaripukkidega ning nende taga diivanid ning suur aken vaatega staadionile. Sellest kohast edasi tulid 10-kohalised ümmargused lauad, kokku oli neid umbes 50. Ning veel sealt edasi oli tantsusaal ja lava.
20.30 oli õhtusöök ja peale seda esines üks meie kooli bänd. Formali lõpetuseks kuulutati välja õhtu printsess, prints, queen ja king.
Sealt liikusime ära umbes 23 paiku ning läksime ühe tüdruku Amy poole, et afterparty algust oodata. Afterparty toimus klubis Ministry. Neil on siin selline väike tänav igasuguste baaride, pubide ja klubide jaoks. Ministry leidmisega kõikide nende vahelt läks veidi aega, aga üles leidsime. Koht väga suur ei olnud, see on midagi parlamendi esimese korruse taolist. Kuigi ma väga klubi inimene ei ole, oli kogu üritus ja seltskond super!

Mirjam, Leonie (saksa), Gloria (itaalia), Gloria (saksa).


lihtsalt random pilt formalist


vaade staadionile

Vahepeal oleme endale koju saanud merisead, mulle suureks üllatuseks elavad nad väljas suures puuris, ei mõista kuidas neil külm ei ole!






3 comments
ABOUT ME





VÕPid 2010/2011

Juss Uus-Meremaal
Merilin Austraalias
Kata Uruguays
Erle USAs
Laura USAs
Joel Kanadas
Jan Belgias
Randon Šveitsis
Britt Šveitsis
Brita Austrias
Anet Saksamaal
Liisi Saksamaal
Laura Norras
Monika Rootsis




ARCHIVES

June 2010
July 2010
August 2010
September 2010
December 2010
March 2011